KEELATUD RAAMATUD ⟩ Kasutage võimalust: ohtlikud teosed, mis valgustavad läbi võimu kuriteod ja manipulatsioonid (2)
Täiendatud Postimehe lugejate soovitusel
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
19. veebruar 2023, 16:01
Miks raamatuid keelatakse? Sest teosed, mis näitavad ilustamata tõde ja ärgitavad mõtlema, on võimule ohtlikud! Ja inimest, kes juba harjub iseseisvalt mõtlema, ei saa enam propaganda abil ajupesta. Kasutage võimalust lugeda kunagisi keelatud raamatuid, praegu on see trump meie käes!
Kunagised keelatud raamatud, mida just praegu tingimata lugeda
«1984»
George Orwelli kultusteos, mis kirjeldab äärmiselt tabavalt totalitaarse ühiskonna toimimist ja despootliku liidri ebainimlikku suhtumist rahvasse.
Loomulikult oli see raamat Nõukogude Liidus üks kõige karmimalt keelatud teoseid ja vaevalt on praegusel Venemaalgi nii psühholoogiliselt võimsat ja paljastavat teost lugeda lubatud.
Orwell oskas uskumatult täpselt ette näha just seda, mis praeguses infosõja ühiskonnas käib. Mida nad seal teevad? Peategelane töötab Tõeministeeriumis. Loomulikult töötab uhke nime all jõhker valevabrik, mis kirjutab pidevalt ajalugu ümber, moonutab tõde. Ja pange hästi tähele: töötaja eemaldab ajaloost «ebaisikuid». Seosed tänapäeva reaalsusega on enam kui ilmselged.
Nagu totalitarismis ikka toodetakse ka selles teoses legendi Suurest Vennast, kes kõike jälgib, pealt kuulab ja teab. Klassikaline hirmuvalitsus, mille näidet pole vaja kaugelt otsida. Keegi ei usalda kedagi, halvav hirm tapab teotahte ja pidev propaganda on ammu lämmatanud iseseisva mõtlemise võime.
Raamat kuulub sarja «Keelatud klassika», mis hõlmab kirjanduse tippteoseid, mis on olnud ühel või teisel ajal eri riikides keelatud. Neid raamatuid on peetud ja peetakse paiguti senini poliitilistel või moraalsetel põhjustel avaldamiseks sobimatuks. Sari kutsub üles mõtisklema sõnavabaduse teemal ja tähistab meie õigust lugeda.
Klassikaline hirmuvalitsus, mille näidet pole vaja kaugelt otsida. Keegi ei usalda kedagi, halvav hirm tapab teotahte ja pidev propaganda on ammu lämmatanud iseseisva mõtlemise võime.
«1984» toob kontrastselt esile ka võimurite kõiki inimlikkuse piire ületava kontrolliiha – soovi kontrollida inimeste mõtteid. Kuidas seda teha? Piirates keelt. Uuskeeles on vähem väljendeid, et mõtted oleksid standardsed ja iseseisva mõtlemise võime viimaks sootuks kaoks. Heitke pilk noorte seas populaarsele emotikonimaailmale ja hirmutavad seosed on ilmsed.
Seda raamatut tasub lugeda, lugeda ja siis veel kord lugeda – pilt läheb hoobilt klaarimaks. Ja ei maksa arvata, et kõik toimub kusagil utoopilises tulevikus. Ei, see toimub praegu siin meie ümber, meie lähedal, meie isiklikus inforuumis. Kas kriitiline mõtlemine on ikka ärkvel küsimaks igasuguse info puhul: miks meile seda räägitakse? Kelle huvides? Mis on pikaajaline, enamasti varjatud eesmärk?
William Goldingi teos oli ilmumise ajal kindlasti šokiromaan. Esmapilgul võiks seda pidada noorteromaaniks: kamp poisse satub üksikule saarele ja püüab seal ellu jääda. Aga seikluse varjus on vahe, armutu ja aus ühiskonnakriitika.
Mismoodi mõjutab ootamatu võimu saavutamine inimese psüühikat, millistes tingimustes avaldub meis kiskjalik, tume pool? Mis rolli mängivad hirm ja ressursside piiratus? See raamat ärgitab mõtlema. Teist varianti lugejale ei jää.
Lugege, te ei usu enam ühtegi neist populistlikest loosungitest, mida poliitikud meile pakuvad. Üksikule saarele sattunud poiste seas tekkivates suhetes on geniaalselt kokku võetud inimühiskonna kujunemise mehhanism, selle julmus, ebatäiuslikkus, aga ka üllatav elujõud. Inimesega võrdselt halastamatut ja jõhkrat liiki loomariigis ei leidu.
Ray Bradbury teos on nii mõnegi Eesti skeptilise mõtleja lemmikteos, mida on intervjuudes esile toonud nii muusikud, näitlejad kui ka teised, kes tajuvad maailma rütmi teravamalt.
Lugu on maalitud paksude värvidega, aga väga mõjus. Peategelase töö on põletada keelatud raamatuid. Paljuks ei peeta hävitada ka inimeste kodusid, kus raamatuid peidetakse. Sest teisitimõtlemine tuleb hävitada!
Peategelane ei kahtle oma tegevuse õigsuses: talle meeldib tuli, püromaan temas armastab seda tööd. Hävitab loomingut tööl ja hävitab oma elu vabal ajal, hukates tunde virtuaalmaailmas. Kuni toimub midagi ootamatut, mis pöörab kogu senise tõdede süsteemi pea peale.
Äärmiselt mõjus äratusromaan, millega iga lugeja saab oma elust lähtuvalt samastuda. Tuleviku vaimupimeduse ajastust ja nutimaailmasõltuvusest jutustav «451° Fahrenheiti» kuulub küll ulmekirjanduse klassikasse, kuid selle sõnum muutub aina aktuaalsemaks. Põhjus, miks see teos keelatud raamatute hulka sattus, on just see luust ja lihast läbi lõikav mõjujõud, mis lugejale osaks saab – keegi ei taha enam autopiloodi peal tiksuda, vaid küsib: miks?
Bruce Bueno de Mesquita ja Alastair Smith võtavad laserterava pilgu alla teema, mille iga diktaator silmapilk ära keelaks. Kui vaid saaks. Lisasime selle teose lugemist väärivate keelatud raamatute nimistusse Postimehe tarkade ja tähelepanelike lugejate soovitusel. Teos lahkab armutult, milline ebaeetiline ja omakasupüüdlik lahus loksub võimule pürgijate meeltes – nad teevad mida tahes, et positsiooni hoida. Et konkurenti hävitada. Et vajalikke huvigruppe oma mõju ning kontrolli all hoida. Et moonutada tõena tõlgendatavat reaalsust endale vajalikus suunas.
Kogu jutt õilsusest, väärtusest, missioonist on vaid ajupesu eesmärgil väljastatud müra. Demokraatia olevat lihtsalt üks ilus fiktsioon, mille ainus vahe autokraatiaga seisneb selles, et neid, kelle najal võimul püsida ja keda määrida, on natuke rohkem.
Sarjas «Postimehe raamat» ilmunud kaalukas ja sügavuti paljastav teos, mis teeb selgeks, mis mänge poliitika tagatubades mängitakse. Siin on vihjamisi makjavellismi, nartsissismi ja psühhopaatiatki, sest ega tumeda triaadita diktaatoreid võrsu.
Owen Matthewsi alles äsja eesti keeles ilmunud ülimalt julge ja paljastav raamat on täpselt see, mida valelikud võimurid kardavad ja ära keelata üritavad.
Kuidas see mees teab? Kirja pandu taga on väga põhjalikud uuringud ning mitu korda kontrollitud usaldusväärsed allikad. Owen Matthews kaevas välja fakte nii Kremli koridoridest kui ka Mariupoli kaevikutest. Miks Venemaa nii hullumeelse sammu tegi? Miks muutus seni hoolikalt kalkuleerinud ja oma võimalusi täpselt hinnanud Vladimir Putin ühtäkki hoolimatuks mänguriks, kes ei seadnud ohtu mitte ainult oma režiimi, vaid kogu Venemaa?
Owen Matthews saab aru, kuidas venelane mõtleb, ja oskab näha ka kõige varjatumaid motiive. Ta on 25 aastat töötanud Moskvas korrespondendina ja nii Venemaa kui ka Ukrainaga on tal perekondlikud seosed. Kasutades Putini endiste ja praeguste lähikondsete selgitusi, vangi langenud Vene sõdurite tunnistusi ja kohalike elanike meenutusi, ei kirjelda Owen Matthews mitte ainult sõja põhjuseid, vaid ka sõda ennast.
«Häving» on panoraamne ja autoriteetne ülevaade sõjast. Raamat, mida tasub kindlasti lugeda ja veel kiiresti lugeda. Sõja kohta ringleb liiga palju vähesel ja suuremal määral väänatud infot ning Venemaa fabritseerib üüratus koguses lausvalesid. Väga raske on mingit tõest orientiiri leida ja just seda see teos pakub.
