Sinijärv soovitab väärt raamatut: äkki mõni ei leiagi muidu üles

Raamatuportaal
Copy
Stig Dagerman.
Stig Dagerman. Foto: Wikimedia Commons

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Stig Dagermani romaani «Pulmasekeldused».

Kaalusin jupp aega, kas kanda see raamat soovitatavate sekka või mis. Päriselt ju pole otseselt minu maitse järele. Lugesin veel ja leidsin, et soovitama peab, sest paljude teiste meele järgi on ta kindlasti. Ja äkki mõni ei leiagi muidu üles. Ning mida edasi, seda enam loksus tekst paika minugi jaoks. Hoopis ootamatutel põhjustel, ja mitte täienisti – ei saa jätta mainimata ka raamatu lõppu lisatud üliolulist täiendust memuaarse artikli näol, mis kirjutet sisuliselt samal ajal peateosega.

Stig Dagerman, «Pulmasekeldused».
Stig Dagerman, «Pulmasekeldused». Foto: Raamat

Lühida elukaarega kirjanik, kelle teo(se)d jäid samasse kasinasse teise ilmasõja järgsesse aega, mil alustas ka Astrid Lindgren. Mu meelest aitab Dagerman meie kirjanduspilti, nii üldist kui rootsilist kui põhjamaist täiendada olulise tükikesega. Ta toob kirjanduse välja tumemeelsete klassikute maailmast ja annab kätte puuduvad lülid mõistmaks sealseid teoseid ning seda tõesti alates Lindgrenist kuni tänapäevase rämepõneviku, nordic noir’ini välja. Sõltumata sellest, mäherdune osa naabrite sõnaloomest kellelegi oluline on või olnud on, olulist ja värskendavat tausta pakub Dagerman kindlasti. Võib-olla osutub hoopis autoriks, kelle kaudu tekib mõnel uuel lugejal side Rootsiga, side kirjandusega.

Algupärandi keelt ei mõista hinnata, tõlge laseb end loomulikult ja hea tundega lugeda. Eks suured keeled on meie omast vähem muutunud viimase saja aasta sees – sajanditagust eesti proosat on enamasti kaunis ebamugav tänase pilguga lugeda, olgu Tammsaare või Gailit või Mälk (Vilde kusjuures toimib üllatavalt heaste). Dagerman tera uuem muidugi, ja segab kokku julgema käeba ruraalsust ja pea moderni hullupanekut ja üldse üsna mitut asja. Eks ta seepärast sobibki tarvilikuks killuks kirevas mosaiigis, mis oskaja lugeja peas raamat-raamatult tahes-tahtmata kujuneb. Ega saa iiales valmis. Ei tohigi saada lugeja eluajal, kui me just ei mana vaimusilma ette lugejat, kes ühel päeval lugemise lõpetab. Isegi siis muutub meelepilt seniloetust omatahtsi edasi.

Ja veel. Mulle meeldib kangeste, kuidas kaanepaberi lakale on tõlkija Mattias Mäestu kohta kirjutet, et teda «…iseloomustab nõrkus kompromissitu kirjanduse vastu. Stig Dagermani «Pulmasekeldused» on tema esimene avaldatud tõlkeraamat.». Kaunis põhjapanev hinnang esimese raamatu põhjal. Tuleb loota, et see noort tegijat ei hakka kammitsema, vaid annab pigem tuult tiibadesse. Saame näha. Loodetavasti veel pikalt. Jõudu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles