Raamatublogija: ma ei mäleta, et oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud
/nginx/o/2024/01/30/15858792t1h10c2.jpg)
Jennifer L. Armentrouti «From Blood and Ash» on fantaasiaromaan Väljavalitust — neitsist, kes peaks olema vaga ja vagur, aga teeb salaja kõike, mis talle keelatud on, sealhulgas suudleb võõraid mehi ning teeb oma võitlusoskustega nii mõnelegi silmad ette. See raamat ei olnud mu radaril, kuigi Armentrouti «Videviku saaga» mõjutustega tulnukaromanssi olen varem lugenud. Ühesõnaga, mul ei olnud aimugi, millest teoses juttu tuleb, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, et mida ma just lugesin.
Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru — neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.
Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased? Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) «Videviku saaga» tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma ei suutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiivne kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, «how old are you?», turjakõrgusteks huntideks muutuvad mehed.
Armastus «From Blood and Ash» kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmise saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest Goodreadsi auhinna pälvis.
Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu on iseenesest kaasahaarav ja tempokas, ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sedasi, nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast sellist lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga.
Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.