MÜSTEERIUM ⟩ Neli teismelist on kadunud ja aeg nende leidmiseks hakkab otsa saama

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Alex Smithi loodud peainspektor Ketti krimipõnevike menusarja neljas raamat «Piitsalöök».

Peainspektor Robert Ketti perekond on taas koos, kuid ta ise on murtud mees. Teenistusest ajutiselt kõrvaldatud, viib ta oma naise ja tütred Londonist Norfolki rannikule puhkusele.

Selle asemel et leida rahu, mida ta hädasti vajab, leiab Kett eest murest murtud kohaliku kogukonna. Neli teismelist on kadunud ja aeg hakkab otsa saama, enne kui neid tabab kohutav saatus. Kett peab järgima vihjet, mille on jätnud mees, kes noored kaasa viis – ainus inimene, kes teab, kus nad on. On ainult üks probleem. Röövija on juba surnud.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Oli pühapäev ja näis, nagu oleksid kõik linna elanikud otsustanud koju jääda.

Alex Smith, «Piitsalöök». Foto: Raamat

«Kuradi kurat,» pomises Kett, kirudes mölakatest naabreid, kes olid parkinud autod nii hõredalt, et kogu tänava mõlemad pooled olid täis, aga samas üksteisele piisavalt lähedale, et nende vahele enam parkima ei mahtunud. Ta pidi sõitma kõrvaltänavasse, pressides nende rohmaka Volvo matkaauto ja Micra vahele. Kett polnud kindel, kas ta sealt välja ka pääseb, aga tal oli kama. Praegu tahtis ta koju saada.

«Nii,» ütles ta, avas jonnaka ukse ja ronis autost välja. Lühikese kojusõidu ajal oli hakanud kergelt tibutama, tehes märjaks rentsleid ja kõnniteid ummistavad lehed, muutes need ohtlikult libedaks. Kett avas kõigepealt Alice’i ukse, ärgitades tütart välja tulema. «Libe on, ole ettevaatlik.»

Nende kõige vanem tütar ei jäänud ootama, marssis ümber nurga ja suundus tagasi vaatamata kodu poole. Kett läks teisele poole, kui Billie oma ust avas. Kett pakkus talle kätt, aga naine ei võtnud sellest kinni, hambad välja astudes tugevasti kokku pressitud. Billiel läks enda sirgu ajamisega natuke aega, nagu oleks ta metallist robot, mis on rooste läinud, ja ta pidi käe korraks kapotile toetama. Kett nägi naise valu sama hästi, nagu oleks tal röntgenpilk.

«On kõik korras?» küsis ta, teades kohe, et see on vale küsimus – teatud mõttes oli see alati vale küsimus, aga ta ei suutnud ka takistada end seda esitamast.

Billie noogutas, ent siis nookas ukse poole.

«Tee lahti, enne kui ta sealt välja murrab.»

Moira tagus akent peopesaga, punane nägu krimpsus. Kett avas ukse, tegi lahti tema turvatooli rihmad ja tõstis tütre välja. Ta peaaegu ei jõudnud Eviet õe järel välja viskumast takistada, kui tüdruk talle sülle kargas, ja Kett vaarus tagasi kõnniteele, mõlemad süles, pannes Evie siis maha. Tüdruk jooksis ema juurde, põimides käed tema ümber, nii et kumbki ei saanud kõndida.

«Evie, rahulikult,» ütles Kett.

«Kõik on hästi,» ütles Billie. «Tõsiselt. Tule, kullake, näita teed.»

Evie mängis rõõmsalt kaasa, ehkki nad olid siin nüüd mitu nädalat koos elanud ja Billie oskas väga hästi väikese üürimaja juurde ka ise minna. Nad läksid Alice’i kannul ümber nurga, Kett hoidus tahapoole ja üritas süles hoida Moirat, kes omakorda üritas ema juurde pääseda. Alice ootas neid eesaias, põrnitsedes Ketti, nagu oleks isal läinud aega mitu kuud, mitte mõni minut.

«Tee kähku, issi!» käratas tüdruk. «Ma tahan oma iPadi.»

«Oota,» ütles Kett ja tõstis Moira teise käe peale, et saaks võtmed taskust välja õngitseda. Uks oli kinni kiilunud ja ta andis sellele saapaga kerge hoobi. Maja avanes tema ees hämara ja vaiksena ning ta pani tahtmatult tähele, et see ei taha neid vastu võtta. Billie tundis sama, sest Kett nägi, kuidas naine kangeks tõmbus, kuidas ta käe Evie käest lahti tõmbas ja rinnale surus – mõlemad käed, nagu tigu tõmbab sisse oma jätked.

«On k...» alustas Kett, ent takistas end siis. «Tulge, ma panen vee keema.»

Alice tuli kolistades tuppa ja suundus kohe trepi poole, tema järel Evie, kes jooksis mööda koridori kööki. Kett andis viimaks alla ja pani Moira maha. Laps astus kaks sammu õdedele järele, siis meenus talle ema, ta pöördus kohmakalt ja liigutas käsi õhus.

«Emm,» ütles ta. «Sülle.»

Billie ei liigutanud, seistes, nagu oleks tema ja ukse vahel nähtamatu sein. Ta tõmbas käega läbi juuste, keha pingul, valmis põgenema. Kett sirutas leebelt käe, aga naine nõksatas temast eemale.

«Kõik on korras,» ütles Billie, tõmmates käega üle silmade.

«Kõik on korras.»

«Emm!» ütles Moira valjemini. «Palu.»

Billie tõmbas sügavalt hinge, nagu kavatseks sukelduda, ja astus majja. Ta võttis Moira sülle, kallistades tütart kõvasti, ja laps puhkes rõõmsal sädinal naerma. Kett sai aru, et oli jälle hinge kinni hoidnud, pea kumises ja ta hingas tuppa minnes välja. Ta ootas, kuni uks oli lukust lahti ja avatud, et õhuvool sünguse koridorist peletaks, enne kui välisukse sulges. See oli esimene asi, mida Billie oli Londonist siia tulles nõudnud – uks pidi kuskil alati lahti olema.

Pärast seda, kui naine oli olnud nii pikalt keldris luku taga, olnud temaga koos, ei saanud Kett seda talle pahaks panna. Ja kui vaja, siis elab ta avaral väljal, tuule, vihma ja lume käes.

«Smartieseid!» karjus Evie köögist. «Issi ütles, et me võime neid süüa. Ma tahan roosasid.»

«Need on kõik roosad,» sõnas Kett nende juurde minnes. Ta avas rösteri kohal oleva kapi ja võttis välja suure Smartiese rulli, raputades seda. «See on eriline pakk.»

Ta andis selle Eviele, aga ei lasknud lahti.

«Ära kõiki ära söö,» ütles ta. «Ja anna Alice’ile ka.»

Evie tõmbas selle isa käest ära ja jooksis itsitades minema. Moira vaatas talle järele, ilmselgelt kahevahel, aga Smartiesed jäid siiski peale ja ta väänles Billie süles, kuni pääses vabaks. Laps jooksis ukse poole, põrkas vastu tooli ja ukerdas edasi, nagu oleks purjus. Alice marssis üleval ringi, aga muidu valitses majas vaikus. Billie toetas käed lahtise ukse kõrval tööpinnale, nägu murelikult krimpsus.

«On kõik hästi?» küsis Kett ja oleks tahtnud ennast näkku lüüa. Ta seisis, soovides üle kõige Billie embusse võtta, teades, et ei või seda. Ta ei tahtnud naist katki teha.

Ainult et asi polnud tegelikult selles. Billie oli viis kuud kadunud olnud ja kogu selle aja jooksul polnud Sealõust suutnud teda murda. Ta oli maailma kõige tugevam inimene ja seega polnud asi tema katki tegemises. Pigem oli Kettil tunne, nagu oleks ta ulgumerel, uppumas, ja sirutab kätt päästerõnga poole, ent lükkab seda sõrmeotstega kaugemale. Ta pidi eemale hoidma, vees paigal sumama lootuses, et naine tuleb viimaks piisavalt lähedale, lootuses, et naine usaldab teda.

«Ma teen tassi teed,» ütles Kett, valas kannu kraanikaussi tühjaks ja lasi uue vee sisse. Ta vajutas lülitit ja võttis kuivatusrestilt kaks kruusi, torgates kummassegi teekoti. Ta sonkis neid mornilt teelusikaga, oodates, et vesi keema läheks. «Kas sul on kõht tühi? Ma võin röstsaia teha.»

«Kõik on korras,» vastas Billie, ainsad sõnad, mida ta üldse ütles. Ta avas silmad ja vaatas Ketti poole, aga ainult korraks. Tema meekarva juuksed – nüüd lühikesed, et tüdrukutega sarnaneda, ehkki Kett arvas, et see oli järjekordne viis end distantseerida naisest, kes oli nii kaua vang olnud – liikusid uksest sisse kanduva tuule käes. «Anna andeks.»

Jällegi tundis Kett meeletut tungi naise juurde minna, ta embusse võtta.

«Sa ei pea seda ütlema,» sõnas ta paigale jäädes. «Sa ei pea seda mitte kunagi ütlema.»

«Ma...» alustas Billie, aga kui ta ei jätkanud, võttis Kett leebelt järje üle.

«See võtab aega,» ütles ta, samas sõnad, mida ta ütles iga päev. «Aga meil on aega. Meil on elu lõpuni aega, Billie.»

Naine võpatas oma nime kuuldes taas, aga paari sekundi pärast noogutas. Ta lasi vähehaaval kapiservast lahti, nagu oleks sinna külge liimitud, keerates keha nii, et seisis peaaegu näoga Ketti poole.

«Nad vihkavad mind,» ütles Billie.

«Kes?» küsis Kett. «Tüdrukud?»

Billie noogutas.

«Nad armastavad sind,» vastas Kett. «Seda on näha kõiges, mida nad teevad.»

«Alice ei armasta,» lausus naine. «Ta ei suuda mulle otsagi vaadata, pole öelnud mulle rohkem kui ühe lause sestsaadik, kui sa mu leidsid.»

«Ta...» Kett pääses vastamisest, kui kann end plõksatades välja lülitas. Ta valas vee kruusidesse, hingas auru sisse ja jätkas siis. «Tal on raske, sa tead seda. Asi on tema autismis, Billie, tal on ka normaalses olukorras keeruline asjadest aru saada, rääkimata sellest. Ma isegi ei saa õieti kõigest veel aru. Aga ta armastab sind, sa oled tema ema. Küll ta lepib ja hakkab sinuga suhtlema.»

Kett teadis, et see läheb nii, aga Alice’i mõtetes oli ta ema surnud. Ta oli selles täiesti kindel olnud. Naine, kes nende ellu tagasi tuli, oli mitmes mõttes võõras, ja Alice – ilus, põikpäine Alice, kes võttis kõike väga täht-tähelt – ei saanud aru, et see on tema ema, et ta oli kuidagi ellu ärganud.

«Ta armastab sind,» kordas Kett. «Me kõik armastame. Mina armastan sind, Billie.»

Naine võpatas taas, sulges silmad ja nihkus tagauksele lähemale, mehest eemale. Viimaks ta noogutas.

«Ma tean,» ütles Billie. «Tean. Lihtsalt...»

Viha paisus tema sees nagu lahvatus ja Billie surus selle kokkupressitud hammaste taha, kokkupigistatud rusikatesse. Kett oli näinud teda vaid korra seda valla päästmas, nende Londoni kodus sel ainsal õhtul, mille nad pärast haiglast pääsemist seal veetsid. See oli olnud plahvatuslik ja hirmutav. Billie oli olnud nagu lammutuskuul, loopides kõike, mis polnud millegi küljes kinni, kisendades täiest kõrist, kui Kett üritas lapsed aeda kupatada. Naine lõpetas ainult selle pärast, et lõi nende magamistoas tualettlaua peeglit, tekitades käele viiesentimeetrise haava.

Aga see raev oli alles, raev Sealõusta vastu, selle peale, mida mees oli Billiele teinud – ja kõigile neile teistele naistele –, raev maailma vastu, mis lasi sel juhtuda, ja raev ka Ketti vastu, et mees teda varem ei leidnud. Billie ei öelnud seda välja, aga see oli tema mornides pilkudes olemas. See raev oli põhjus, miks ta sel hommikul ja ülepäeviti teraapias käis. See oli põhjus, miks ta veetis nii palju aega õues, jooksis oma viha välja.

Kett nägi end virutamas haamrit Sealõusta kuklasse, tundis puruneva luu praksatust, märga pehmust selle all.

Keri persse, ütles ta. Ent Sealõusta kolba purustamise rahulduse kõrval tundis ta ainult kurbust, sest Sealõusta pärand oli alles selles, kuidas Billie seal praegu värisedes seisis. Selles, et ta ei suutnud Kettile silma vaadata ega mehe nähes lahti riietuda, sest häbenes Schofieldi tekitatud arme nii väga. Schofield oli surnud, aga ta ei kao mitte kunagi.

Kett õngitses teekotid kruusidest välja ning lisas sortsu piima Billiele ja natuke rohkem endale. Kui ta lusika kapile pani, kuulis ta oma üllatuseks Billiet läbi nina naermas.

«Kas te nii ilma minuta selle aja üle elasitegi?» küsis naine kergelt naeratades. «Smartieste abil?»

Kett naeris samuti ja see viis kaasa hetke tõsiduse, nii et tal oli tunne, nagu võiks ta hõljuda.

«Jah. Smartiesed hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks kah ning iga kord, kui nad endast väljas olid. Tõsiselt, need kommid on imerohi. Tahad?»

Billie raputas pead.

«Teest piisab,» vastas ta. «Pealegi ei tahaks ma nende pärast Eviega võidelda.»

Kolmeaastase kisa kostis läbi ukse, sinna juurde Moira oma. Alice tuli müdinal trepist alla, mis tähendas, et paari sekundi pärast läheb elutoas lahti tõeline võitlus elu ja surma peale.

«Oleksin pidanud need kaussi valama,» ütles Kett, võttes lonksu teed, mis oli liiga kuum. See vajus makku nagu raketirünnak. «Peaksin neid praeguseks paremini tundma.»

«Tunnedki,» vastas Billie. «Sa tunned neid kõigist paremini. Sa päästsid ka nemad, Robbie. Mitte ainult minu.»

Kett raputas pead, vahtides kapi tööpinda. Nad olid sedasama rääkinud palju kordi pärast kojutulekut ja iga kord tundus see nagu kordus. Siin olla oli nagu unenäos kinni olla, mingi irreaalne hõljuv hullumeelsus. See polnud halb unenägu, sugugi mitte – kuidas saakski olla, kui tema perekond oli jälle koos? Ei, pigem oli tunne, nagu oleks aeg kuidagimoodi katkenud, et Billie oli oma kohalolekuga planeedi orbiiti, universumi korda muutnud. Kett ei saanud sellest aru.

Veel kisa, siis jooksis Alice jälle trepist üles, Smartieste pakk käes krabisemas. Kett vaatas uksest välja ja nägi Eviet õele järele lidumas, tapahimuline pilk silmis.

«Anna tagasi!»

«Ma lähen,» ütles Billie temast mööda minnes. Kett astus eest, üritades liiga lähedale sattumast hoiduda, aga naine seisatas ja pani käe tema käsivarrele – imekerge puudutus, peaaegu nagu särin. Billie ei vaadanud talle otsa, hoidis sõrmi paar sekundit paigal ja võttis need siis ära.

«Evie,» hüüdis ta uksest välja minnes.

Kett pani käe käsivarrele, tundes seal abikaasa puudutuse kuumust. Siis võttis ta teekruusi, aga pani selle kapile tagasi, kui telefon helisema hakkas. Ta võttis selle taskust välja ja nägi ekraanil politseiülem Colin Clare nime ning hoidis paar sekundit sõrme kõne katkestamise ikooni kohal. Kett oli Clare’ga möödunud nädalatel piisavalt suhelnud ning kohtunud Savage’i ja Porteriga iga nädal, vahel ka ülepäeva, kui neil aega oli, ent ta polnud veel tööl tagasi. Ta oli Billiet päästa üritades ületanud väga paljusid piire, põletanud palju sildu ja tema tegevuse uurimine Londonis alles käis. Teoreetiliselt polnud see töölt kõrvaldamine, aga tegelikult oli ka.

Lõpuks sai uudishimu võitu ja ta vastas kõnele.

«Söör,» ütles Kett. «Kuidas läheb?»

Clare luristas liini teises otsas ja Kett kujutas suurt meest ette käega üle oma karvaste ninasõõrmete tõmbamas.

«Kett?» ütles Clare, nagu oleks üllatunud. «Mis on?»

«Mis mõttes mis on?» küsis Kett. «Teie helistasite mulle.»

«Helistasin või?» küsis Clare. «Ah jaa, helistasin küll.»

Kett ootas, kuni Clare taas ninaga tõmbas.

«Miks?» küsis Kett siis.

«Mis miks?»

«Miks te helistasite?»

«Kust kurat mina peaksin teadma?» vastas Clare.

Kett vaatas ärritunult telefoni, nagu võiks see vastuseid teada. Siis viis ta telefoni kõrva juurde tagasi, et Clare’d rääkimas kuulda.

«Asi on selles neetud külmetuses,» ütles ülem köhides.

«Te olete külmetunud?» küsis Kett. «Te helistasite mulle ütlemaks, et olete haige?»

«Muidugi mitte, sa tohman,» kähvas Clare. Siis ta leebus. «Kuidas sul läheb, Robbie? Hästi?»

«Hästi,» kordas Kett. «Ilma külmetuseta.»

«Siis oskad ehk mu küsimusele vastata,» jätkas Clare. Sekundid läksid ja Kett pidi uuesti telefoniekraanile vaatama, veendumaks, kas kõne ikka veel kestab.

«Jah?» ütles ta. Clare tõmbas veel korra ninaga ja aevastas siis nii häälekalt, et telefoni kõlarid tekitasid moonutatud heli.

«Kuidas sulle ja su perele puhkus meeldiks?»