/nginx/o/2021/05/11/13774918t1hff5e.jpg)
Loe katkendit S. K. Barnetti psühholoogilisest põnevikust «Tagasi».
«Mul on tarvis politseinikku. Palun. Ma olen Jenny Kristal ja mul on vaja mõne politseinikuga rääkida»
Vaikses äärelinnas elava perekonna elu pööratakse pea peale, kui kadunud tütar ühel päeval välja ilmub. Kus veetis ta vahepealsed kaksteist aastat? Kuidas pääses röövijate käest? Kas kodu on ikka kõige turvalisem paik? Kihthaaval tuleb päevavalgele õõvastav saladus.
New York Timesi bestsellerite autorilt ilmunud psühholoogiline põnevik on sünge, samas hoogne ja hullumeelselt pingeline. Kui tundub, et pusle on juba peaaegu koos, on seal ikka mõni tükk, mille pärast pilt tuleb ümber laduda. Juba arvad teadvat, mis edasi saab, aga sa eksid. Ühtaegu haarav ja mõtlemapanev, valusaid teemasid puudutav raamat, mis jääb meelde.
***
Oli hilissügis, kuid ilm oli nii soe, et kaalusin, kas mitte jope seljast võtta. Kõnniteele langenud pruunid lehed olid nii haprad, et pudenesid jalge all tolmuks. Ma muutsin selle omamoodi mänguks: ma mitte niivõrd ei kõndinud mööda tänavat, kui andsin iga lehti hävitava sammuga oma kohalolekust teada. Tere, ma olen tagasi. Liikusin omamoodi siksakitades, kuna osa poeomanikke oli pühkinud lehed kuhilatesse, mis sundisid mind aeg-ajalt ootamatult suunda muutma – ei tea, kas jätsin mulje, nagu oleksin pilves või koperdaksin kodu poole pärast hommikuni kestnud pidu.
Just siis ma nägingi seda – vaatasin silma oma kunagisele kuueaastasele minale. Millised peaaegu olematud silmad – pidin nende nägemiseks tükk aega valgesse tühjusse kissitama. See oli pitsabaari ees telefoniposti küljes. Koer nuuskis postijalamit, püüdes otsustada, kas õnnistada seda kusejoaga või mitte, samal ajal kui omanik – keskealine naine – surfas laisalt telefonis ja käitus enam-vähem nii, nagu polekski tal koera rihma otsas.
Oleksin tahtnud minna posti juurde ja pilti lähemalt uurida, aga ma kardan koeri. Nii ma siis ootasin, kuni naine lõpetas viimaks telefoni jõllitamise ja liikus edasi, tõmmates koera poole pissimise pealt endaga kaasa.
Lähemale astudes tekkis mul tunne, nagu vaataksin peeglisse, aga mitte tavalisse, vaid võlupeeglisse, mis võimaldab heita pilgu minevikku – hullumeelsesse paralleelmaailma, mis varitseb otse õhukese klaasi taga. Ma olin just tagasiteel sellest hullumeelsest maailmast. Ja ma olin valmis astuma tagasi oma kuueaastase minu tuppa, kus kõik mu mänguasjad seisid rivis täpselt samamoodi, nagu olin need omal ajal sinna jätnud. Tuleta meelde: Bratzi nukk. Elmo. Kaks Barbiet. Kari plasthobuseid – nende seas ka Palomino, kellele olin pannud nimeks Goldy.
Tuleta meelde …
«Jou.»
Läks tarvis veel teistki nasaalset joud, enne kui taipasin, et keegi üritab minuga vestlust alustada.
Noor kutt. Ei midagi uut. Tasus mul kusagil kõnniteel seisma jääda, kui õige pea tuli mõni tüüp mind moosima. See kutt oli ilmselt minust vanem, kuid tema riided oleksid sobinud pigem kellegi noorema selga: teksade tagataskust tolknes välja punane peapael, kusjuures püksid ise olid nii madala pihaga, et püsisid vaid ime läbi tema puusakontidel, demonstreerides ühtlasi paari sentimeetri jagu koledaid pruune aluspükse.
«Sul suitsu on?» küsis ta.
«Ei.»
Ta ei lahkunud; võimalik, et ta üritas avaldada muljet oma sõpradele, kuna pitsabaari uksel jälgis toimuvat mitmest poisist koosnev vaatajaskond – kusjuures nood nägid tõesti välja nagu poisid, oluliselt nooremad.
«Sa pole siitkandist,» ütles ta pooleldi küsivalt.
«Kes ütles?»
«Ma pole sind lihtsalt varem näinud …» Ta püüdis kasvatada kitsehabet – just nimelt püüdis, kuna see nägi välja nagu vähihaige viimased pulstunud juuksetutid.
«Olgu, vahele jäin,» ütlesin.
«Nii et sa siis pole …?»
«Pole misasi?»
«Pole siitkandist.»
«Ikka olen. Lihtsalt mitte viimasel ajal.»
«Eee …» Minu vastus ajas ta ilmselt segadusse. Ta vaatas korraks telefoniposti poole, kinnitades pilgu minu silmadesse. Minu vanadesse silmadesse. Ajast, mil need polnud veel näinud kõike seda, mida ühed silmad ei peaks nägema.
Ta tammus jalalt jalale, oskamata midagi rohkemat öelda.
Pöörasin noormehele selja ja jätkasin telefoniposti uurimist – sõnatu: Tõmba uttu. Paari sekundi pärast jõudis vihje – või pigem korraldus – talle kohale, sest ta lonkis minema, ehkki ilmselt oli ta oma eesmärgi siiski saavutanud, kuna tema semud huilgasid ja lõid plaksu.
Kui pöördusin uuesti noormehe poole pärast seda, kui olin küllaldaselt tõtt vahtinud omaenda näoga – sellega, mis sellest järel oli –, tabasin ta endiselt mind jõllitamast, nüüd juba ilma võltsi irveta. Tema pilgus oli midagi muud. Hetkeks tundsin, et tean, mis see on. Äratundmine – ainult et selline, mille puhul sa pole kindel, mida täpselt oled ära tundnud.
Ei. Pole võimalik.
Kõndisin edasi, kiiremini kui olin plaaninud, ehkki endiselt üsna sihitult, kuigi teatud ebamäärane siht oli mul silme ees. Hõljumise tunne oli kadunud. Olin kenasti kahe jalaga maa peal. Äkiline paanikahoog tõmbas mul kõhu krampi, kui inimesed minust paremalt ja vasemalt mööda voogasid – õigus, täna oli ju laupäev. Hulk rahvast oli tulnud tänavatele nautima üllatavalt mahedat sügisilma.
See neelas mu endasse – see pealetungiv rahvahulk, mis näis kiirustavat ei tea kuhu ja olevat otsustanud minu endaga kaasa vedada, ainult et mina olin selles olukorras juba korra olnud, ei midagi meeldivat, ei mingit soovi seda korrata, tänan väga, mkm. Olin olukorra üle kontrolli kaotamas. Ma polnud enam iseenda peremees.
Seis!
Sügavad hingetõmbed. Sisse, välja. Sügavad hingetõmbed …
Märkasin äkki, et seisan keset kõnniteed ja toetun mingi halli auto vastu. Avastada end tegemas midagi, millest sa teadlik polnud, tekitas kummalise tunde, justnagu oleksin unes kõndinud ja keegi oleks äkki tule põlema pannud.
Märkasin, et keegi naine jõllitab mind – keegi, kelle jalutuskärus istus väike laps, sinine lutt suus. Sinine on poiste värv. Naine oli seisma jäänud ning püüdis ilmselt oletada, mis mul viga olla võiks.
«Kas teiega … ee … on kõik korras?» Äkitselt seisis naine minu kõrval – ta oli jätnud jalutuskäru paari meetri kaugusele maha, et aidata mingit tüdrukut beežis lukuga jakis ja räpastes teksades. Ma tahtsin talle öelda: Ära tee seda, ära jäta käru üksi. Sa ei tea, mis võib juhtuda. Sa arvad, et oled kärule nii lähedal, aga tegelikult oled vaid sammukese kaugusel kujuteldamatust. Andestamatust. Mine tagasi.
See oli see, mida öelda tahtsin.
Kuid ütlesin hoopis:
«Mul on tarvis politseinikku. Palun. Ma olen Jenny Kristal ja mul on vaja mõne politseinikuga rääkida.»