«Teie tulete mulle ütlema... nagu oleksite sellest vanast tolast hoolinud?!»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Matthew Costello ja Neil Richardsi muhekirmisarja «Cherringhami mõistatused» teisest osast «Mõisahäärberi mõistatus». Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Kas üks neist süütas mõisa põlema?

Põrm ja tuhk

Sarah silmitses Hope Browni, kelle silmad olid naelutatud Püha Jaakobi kiriku noorele vikaarile, kes vaatas juba mitmendat korda kella. Sarah lõdises ja kahetses, et oli talvejope koju jätnud. Aga samas polnud ta plaaninud sel pärastlõunal matustele tulla.

Vana kirikuaia nurgas seisis avatud haua juures kirstu ümber vaid käputäis inimesi. Paar naist, regulaarsed kirikulised, kes käisid tõenäoliselt kõigil Püha Jaakobi kiriku üritustel. Nad olid vastupidavad, need naised, mõtles Sarah. Olgugi et vana kirik asus küla keskel, paistsid sügistuuled selle alati üles leidvat ja suur jugapuu kahises lakkamatult.

«Jumal hoidku,» pomises mees Sarah’ kõrval endamisi. Sarah teadis teda vanast ajast: üks Victor Hamblyni poegadest, Dominic. Ta oli viiekümnendate eluaastate esimeses pooles ja külas oli tal juba ammusest ajast olnud raha laristava mehe maine.

Buumi kõrgajal oli ta joonud aina šampanjat ja lehvitanud viiekümnenaelastega. Mehe oranžika jumega näost järeldas Sarah, et neil päevil keskendub ta rohkem oma päevitusele...

Matthew Costello ja Neil Richards, «Mõisahäärberi mõistatus». Foto: Raamat

Dominici kõrval seisis tema naine Vanessa, küla väidetavalt trendika ja päris kindlasti kalli sisekujundussalongi Coole Solutions kaasomanik. Tema silmad olid nii pärani, nagu ähvardaks ta plahvatada, kui peaks seal veetma veel üheainsagi minuti.

Teisel pool hauda, Dominici ja tema naise vastas, nägi Sarah seismas Susan Hamblynit, kel oli seljas karmile raamatupidajale kohane säravhall kostüüm. Lühikese jumalateenistuse vältel oli Sarah imestusega näinud, kuidas naine kasutas oma telefoni, küllap selleks, et saata e-kirju.

Ja Sarah’ kõrval seisis haua ümber kogunenud väikse seltskonna viimane liige, tema sõbranna Hope. Sarah tabas Hope’i pilgu ja Hope pööritas silmi, justkui öeldes: näed nüüd, mida mul kannatada tuleb?

Sarah oli viimasel minutil pakkunud, et läheb Hope’i, Victori põetajaga, vana mehe matustele kaasa.

«Ta on veidrik, teeb asju omamoodi, tead küll,» oli Hope kord Sarah’le öelnud. «Aga tema juures on ka midagi armsat.»

Mis puudutas mehe järeltulijaid ja nende harvasid külaskäike, siis nende kohta polnud Hope’il öelda midagi head.

Sarah teadis väga hästi, et Hope ei anna hinnanguid kergekäeliselt. Aga nüüd rääkis ta vaikides rohkem kui tuhat sõna.

Järjekordne tuuleiil lennutas vanade hauakivide vahel lehti. Kõik ootasid nüüd kolmandat järeltulijat.

Hope pigistas põgusalt Sarah’ vasakut kätt. «Aitäh, et tulid, Sarah,» ütles ta vaikselt. «Ma ei osanud arvata, et peame nii kaua ootama.»

«Pole midagi,» vastas Sarah. Vähemasti ilm pidas, enam-vähem. Pilved ähvardasid küll vihmaga, kuid siiani polnud sadanud tibagi.

Viimaks vangutas isa Hewitt pead.

«Ma kardan, et, noh, me ei saa tõesti kauem oodata. Pean jõudma East Charltonisse laulatusele, nii et... Hakkaks ehk asjaga pihta?»

Vikaar, ees paksu klaasiga prillid, mis passisid hästi kokku tuulest sasitud mustade juustega, tundus seda otsust tehes Sarah’ meelest just niisama igav kui oma jutlusi pidades. Vaguramaid inimesi kui see leebe mehike ja tema tasane, jõuluetendusi lavastav öökullisilmadega naine ei oleks osanud ette kujutadagi.

«Jah,» nõustus Dominic, keda nii õde kui ka abikaasa seepeale altkulmu vaatasid. «Meil kõigil on asju ajada. Ja Terry, noh, teate küll Terryt...»

Ja nagu tellimise peale sammus Terry nende poole.

Tegelikult tuli ta tudisemisi, sest oli ilmselgelt isa mulda sängitamise eel Railway Armsis omajagu julgust võtnud.

Ka Terry rõivad olid omaette ooper, sest tema pungitava kõhu ümber oli venitatud Metallica T-särk.

Sarah eeldas, et Terryl polnud oma haagiselamus just palju rõivaid, mille vahel valida.

Aga nüüd, kui ta oli kohale jõudnud, võis etenduse viimane vaatus alata.

Esiteks tegi suu lahti Susan. «Kui tore, et sa tulla said, Terry.»

Dominic ei suutnud samuti hoiduda Terry hilinemist kommenteerimast: «Kas sa ei suuda tõesti isegi omaenda isa matustele õigeks ajaks kohale jõuda?»

Terry vankus kergelt, justkui oleksid tuuleiilid teda küljelt küljele kiigutanud. Viimaks leidis ta tasakaalu.

«Jah. Muidugi. Teie tulete mulle ütlema... nagu oleksite sellest vanast tolast hoolinud... te ei...» Terry vaikis, vahest seepärast, et vikaar seisis sealsamas, palveraamat käes. Sarah pööras pilgu Hope’ile, mõeldes, et vaene põetaja polnud ilmselt arvestanud seesuguse vaatemänguga.

Aga neil kordadel, kui Victori pere oli lagunevasse mõisahoonesse kogunenud, oli ta ehk pealt näinud midagi sarnast või isegi veel hullemat.

«Ei hoolinud... mitte üks põrm,» jätkas Terry. «Teil jätkub ahneid silmi ainult sellele neetud mõisale, kinnisvarale, eh, mis?» Ta vaatas oma venda ja õde metsiku pilguga.

«Palun.» Isa Hewitt tõstis käe, justkui valmistunuks ta lahutama vihalaineid, mis nüüd puidust kirstu ümber kokku lõid. «Austusest kadunukese vastu,» ütles ta ja silmitses ülejäänud Hamblyni perekonna liikmeid.

Hope heitis pilgu Sarah’le. Võib-olla, mõtles Sarah, tundis Hope ühtäkki, et seda kõike on sõbralt liig paluda. Aga Sarah vastas talle särava naeratusega. Ja mõtles: otsustasin tulla külasse tagasi, et elada külaelu. Ja see, et toetan siin oma sõpra, kuulub külaelu juurde.

Vikaari palvest hoolimata oli Terryl vaja veel üks kord torgata. «Kas teil pole midagi öelda või? Mitte sõnagi?» Siis ajas Terry Hamblyn end nii sirgu, kui vähegi sai, ja viipas vikaarile alkoholist võdiseva käega, et matusetalitus võib viimaks alata.

Isa Hewitt noogutas. Tema valge alba lehvis tuules. Vikaar avas palveraamatu, köhatas kergelt ja alustas...

«Head sõbrad, pereliikmed... loen teile nüüd kirjakoha Jesaja 25. peatükist... Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!»

Ning siis hakkasid langema esimesed vihmapiisad.

Ka vihmal oli ootamisest küllalt saanud.

«Sarah, ma olen sulle südamest tänulik, et sa tulid.»

Alati ettenägelik Hope oli võtnud kaasa nii suure vihmavarju, et nad mahtusid mõlemad selle alla, kui vihma ühtlaselt kallama hakkas.

Sarah nägi üle sõbranna õla, kuidas labidatega töömehed valmistusid hauda kinni ajama.

«Sa ei pea mind tänama. Ma sain ju nüüd oma silmaga Hamblynite perekonda näha. On nemad ikka üks iseäralik kamp.»

Hope noogutas, pööras pilgu ära ja vaatas siis taas Susanit.

«Ma tahtsin sinuga ühest asjast rääkida.» Hope näris huuli ja Sarah ei osanud ettegi kujutada, mille pärast sõbranna nii tõsise moega on.

«Räägi aga.»

«Vaata, te olete ju selle New Yorgist päris ameeriklasega sõbrad.» Paus. «Selle uurijaga.»

«Pensionil uurijaga.»

«Jah. Aga, Sarah, asi on selles, et...»

See, et nad vihmavarju all kössitasid, oli hea, sest nii ei jätnud nende vandeseltslaslik sosin muljet, et nad räägivad mingit salajuttu. «Tol ööl, kui Victor suri...»

Sarah noogutas.

«Nad leidsid ta ülalt pööningult, ühest toast, mille kohta ta oli mulle öelnud, et sinna ei tohi keegi kunagi minna. Mitte keegi, mitte kunagi. Ta ütles, et kui keegi pereliikmetest tuleb külla sellal, kui mina olen majas, pean ma hoolitsema selle eest, et keegi neist iial sinna üles ei läheks.»

Hope naeratas napilt ja vaatas kohta, kus Victori lapsed olid äsja seisnud.

«Ma ei kujuta muidugi ette, kuidas ma oleksin pidanud neid takistama.»

«See oli siis keelatud tuba?» küsis Sarah.

«Jah.»

«Ja kas sa tead, mis saladust ta seal varjas?»

«Ei. Sa ju tunned mind, Sarah. Mina ei küsinud ja tema ei rääkinud. Aga ma ütlen sulle...»

Hope’i vihmavari oli väikese telgi mõõtu ja hoidis neid paduvihma käes kenasti kuivana.

«Kõigi nende aastate vältel, kui ma tema eest hoolitsesin, ei näinud ma teda kunagi – mitte iial –, et ta oleks heitnud sinna üles viiva ukse poole ainsatki pilku. Vahel harva – eriti kui ta oli endale salaja ühe või kaks šerrit juurde nihverdanud – vaatas ta mind ainiti ja korrutas, et keegi ei tohi kunagi sinna üles minna. Muidugi, vastasin mina, te ju ütlesite mulle...»

«Kas ta pidas silmas... et sinna ei tohi minna ka pärast tema surma?»

«Pole välistatud. Kui tema sõgedad lapsed mõisasse trampima lähevad, pole neid lootustki sealt eemal hoida.»

«Huvitav,» ütles Sarah. «Kujutan ette, et nad kõik kibelevad juba majja luuret tegema.»

Veel üks müsteerium, mõtles Sarah. Paistis, et vana Cherringham on palju salapärasem, kui Sarah oleks osanud eales oodata.

Aga kui Hope seal nõnda tõsisena seisis, silmad vidukil ja ilme murelik, tajus Sarah ühtlasi, et see polnud veel kogu lugu.

«Sarah, mul on tunne, et siin on midagi valesti. Tulekahju, see, et Victor läks ülakorrusele, kuigi oleks pidanud püüdma majast välja saada; ta läks üles, kuhu ma pole teda iial minemas näinud.»

Hope tõmbas hinge.

«Miski siin ei klapi.»

Sarah noogutas, olemata seejuures kindel, et ta sõbrannaga nõustub.

Elus juhtub igasugu asju.

Seda teadis ta hästi. Ühel päeval oled abielus ja lastega, järgmisel päeval kodukülas üksikema. Elu on täis üllatusi...

Hope sirutas käe välja ja haaras Sarah’ vabast käest.

«Kas sa saad oma sõpra paluda? Et ta seda asja uuriks?»

«Kuule, Hope, ma ei usu...»

Käepigistus. «Palun, Sarah. Sa ju tead, et ma ei paluks tavaliselt midagi seesugust, aga Victor oli nii armas vana mees. Väikest viisi veidrik, tõsi, ja üsna vaene, aga mul on tõesti tunne, et siin on midagi valesti.» Tuulepuhang lennutas vihma nende kaitsva varju alla.

«Kas sa teed seda?»

Sarah vaatas kaugemas nurgas asuvat hauda, töömehi, kes kühveldasid rasket musta mulda. Victor Hamblyn oli järjekordne liige klubis – kuidas see isa mage nali kõlaski? –, kuhu pääsemiseks tuli hing panti panna.

Victor Hamblyn oli lahkunud. Aga kui Hope’il oli õigus, jäi temast maha saladusi.

«Okei. Ma räägin temaga ja vaatan, mida ta asjast arvab.»

Nüüd naeratas Hope talle laialt. «Tänan sind. Ma ei unusta seda, Sarah.»

Veel üks puhang, järjekordsed piisad. «Lähme parem kuhugi katuse alla. Kas tahad tulla kontorisse kohvi jooma?»

Sarah noogutas ja nad jalutasid koos ümber nurga külaväljakule.