Eestlannast reisisaatja Austrias: mida punasemad on vene suusaturisti huuled, seda kirevamad on tema soovid

FOTO: Diana Kosaric / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Liina Mittermayri raamatust «Minu Austria» kirjastuselt Petrone Print. 

Pidin turistidega varavalges kohalikus suusalaenutuses kokku saama ja neid abistama. Laenutus oli rahvast punnis täis ja lõhnas juba varahommikul läbihigistatud spordisärkide järele...

Vene turiste, kes said ise suuskade valimise, andmete üleskirjutamise ja suusatundidesse registreerimisega hakkama, ma segama ei läinud. Minu ülesanne oli umbkeelsete ehk siis ainult vene keelt valdavate turistide abistamine. Rahvas pidi suusad alla saama, kassast õige pääsme lunastama ja seepeale kas instruktoriga, rühmaga või omapead mäkke saadetama. Kõlab igavalt. Aga otse loomulikult oskasid turistid asja tunduvalt põnevamaks ja minu ameti selle võrra keerulisemaks teha.

«Liina, mu naisele on punaseid suusasaapaid vaja,» kuulutas üks mu turistidest.

«Mis numbrit?» Huvitav, ma ise alustaks saapa suurusest, värv on ju täiesti kama.

«38 või 39, umbes nii,» kõlas pisut kõhklev vastus.

«No saabas peab ikka istuma, muidu pole mõtet mäele minna,» üritasin ma võrdlemisi teoreetilise tarkusega muljet avaldada.

«Ähhh, ükskõik, otsige midagi punast!»

Suusalaenutuse personalipoiss higistas kundele saapaid otsides kui saunas. Lõpuks sai saabas leitud, kärtspunaste huulte ja küüntega daam jäi kolmanda punase paariga rahule ja imetles ennast rahulolevalt ruumi keskel olevast peeglist. Nüüd läks suuskade väljavalimiseks. Enne seda pidi daam kirjutama selleks mõeldud formularile oma andmed, muu hulgas pikkuse ja kaalu. Pikkus tuli kiiresti paberile, kaalu kirjutamine tundus talle juba rohkem peavalu valmistavat.

«Mis tähtsust sel kaalul on, kirjutage lihtsalt mingi number,» tahtis daam paberist ruttu lahti saada.

«Neil on õiget kaalu vaja, muidu ei saa nad teie suusaklambreid õige tugevusega kinnitada,» märkisin.

Mu rahulolematult ripsmeid plaksutav turist sai nüüd lõpuks aru, et suusalaenutus pole lihtsalt moe pärast tema uhkesse suusaülikonda pakitud volüümidest huvitatud, vaid et asjal on tõsine tagapõhi.

«Mis suuski teie abikaasa tahab? Midagi kiiret või vähem kiiret, naiselikult taljes suuska?» tegin asjalikku nägu, nagu mul endal asjast aimu oleks.

«Vahet pole, aga kui võimalik, siis midagi hõbedase mustriga,» lõi mees ükskõikselt käega.

Lõbus seltskond. Saabas olgu punane, suusk hõbedane. Lõpptulemusena tellivad nad endale veel mustanahalise suusainstruktori, itsitasin omaette.

Nii kaugele me ei jõudnud. Suusad ja saapad käes, sõitis paarike kohe gondliga mäkke. Umbes tunni aja pärast oli värviteadlik venelanna jälle suusalaenutuses, kus ma üritasin ikka veel kundedele abistavalt õlga alla panna.

«Mis lahti? Kas suusk või saabas ei sobi?» küsisin hoolitsevalt.

«Ei-ei, kõik on korras. Esimesed fotod said lume peal juba tehtud, nüüd ootan veel sõbrannat, sõidame Mittelstationi (mäe «keskmine peatus») juurde hütti kohvile, siis saab päikese käes järgmised pildid teha,» jutustas punasuine ja nüüd ka punapõsine daam rahuloleva naeratusega.

Sain alles nüüd aru, mispärast tal just nimelt punaseid suusasaapaid ja hõbedakarva suuski oli vaja läinud. Tal polnud suusatamist plaaniski, proua tahtis suusaülikonna juurde värvi poolest sobivate saabaste ja suuskadega pilte teha!

Tagasi üles