LUGEMISSOOVITUS Ahne kirjanduslik švamm, mis imeb endasse ja enam lahti ei lase

Copy
Nino Haratischwili.
Nino Haratischwili. Foto: Markus Wissmann/Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Nino Haratischwili romaani «Kaheksas elu (Brilkale)» esimest ja teist osa.

Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale)».
Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale)». Foto: Raamat

Enamasti tabavad mind kerged värinad ja muud ohumärgid, kui avan raamatu ning jutt läeb lahti õdedest, tädidest, tütardest ja kellest iganes suguvõsalikest. On oht, et kisub kamaraks ja järgneb pikem personaalne sisekaemus. «Kaheksanda elu» proloogi lugedes olid värinad ja värk päris lähedal; kartsin, et sinnapaika too lugu must jääb. Kui hea on eksida! Kolossaalselt.

Niipea, kui päris asi avaneb, moondub teos ahneks kirjanduslikuks švammiks, mis imeb endasse ja enam lahti ei lase. Kahtlustan, et see võib olla üks parematest pärisromaanidest, mida üldse kunagi lugenud olen. Gruusiale tõi ta mu kindlasti palju lähemale kui lapsepõlves loetud eeposed ja muinaslood, suuremast peast saadud põgusad kohapealsed kogemused ning hektiline, et mitte öelda olematu kokkupuude sealtkandi uuema kirjandusega. Sümptomaatiline me segaseis aegades, et grusiinlannast autor elab oma kirjanikuelu Saksamaal ning on mitmeski mõttes hoopis saksa kirjanik. Aga va Gruusia süstib ta lugeja sisse sõltuvust tekitavate sutsude kaupa. Või hoopis kuuma šokolaadijooki pakkudes. Jah, sel joogil on sama kandev roll kui värvikail ja värvituil tegelaskujudel. Pärast «Kaheksanda elu» läbimist ei ole võimalik isegi harilikku kakaod juua ilma, et mõte hetkeks Gruusia poole pöörduks.

Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale) II osa».
Nino Haratischwili, «Kaheksas elu. (Brilkale) II osa». Foto: Raamat

See läbimine ei ole mingi üheöösuhe. Kahe köite peale ei tulegi kokku palju rohkem kui leheküljekest tuhat kakssada, ent see on ka tihe tiivustav tekst, mis mahutab sajandi. Pluss hulga elusid ja surmi. Olen hetkel muidugi vaimustuses ja meelsasti panegüüritseksin volilt, ent põhjamaine skeptik mu sees (otse seal moraali ja tähistaeva ja külma õlle kõrval) hoiatab: igaühele ei pruugi istuda. Mõnele on liiga kange kraam (šokolaadijook!), teisele liiga laiatarbekama. Kõik ei saagi kõige ega kõigiga isiklikul tasandil suhestuda. Mõnel teisel tasandil saavad väga hästi. Hakatagu otsast pihta ja kaedagu perra, kas ja kuidas toimib või jaa. Võimalusi on palju, valik on teie.

See ei ole harilik hatšapuri, see on täieline pidusöök, kus road ei lõpe ning vaimline veinisarv püsib pidevalt pilgeni.

Tagasi üles