KATKEND ⟩ «Esimesed haigushood on kärarikkad ja plahvatuslikud nagu ilutulestik»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Rory Poweri põnevikust «Raxteri tüdrukud».

Rory Power, «Raxteri tüdrukud». Foto: Raamat

Sellest, kui Raxteri tüdrukutekool karantiini pandi, on möödunud poolteist aastat. Sellest, kui Mürk välja lõi ja Hetty elu pea peale pööras.

Algul surid üksteise järel õpetajad. Siis hakkasid nakatuma õpilased ja nende kehad muutusid veidraks ja võõraks. Nüüd, ülejäänud maailmast ära lõigatud ja oma saarekodus iseenese hooleks jäetud, ei söanda tüdrukud minna teisele poole kooli ümbritsevat tara, kus Mürk on muutnud metsa metsikuks ja ohtlikuks. Nad ootavad lubatud ravi, sellal kui Mürk imbub kõigesse.

Aga kui Hetty sõber Byatt kadunuks jääb, on ta valmis tegema ükskõik mida, et teda leida, isegi kui see tähendab karantiinireeglite rikkumist ja tarataguste õuduste trotsimist. Ning seda tehes saab Hetty teada, et nende loos, nende elus Raxteril peitub hoopis enamat, kui ta oleks iial aimata osanud.

***

Õhtueine ajal hargnetakse, hoitakse omaette. Harilikult õnnestub meil vähemalt samas ruumis istuda, aga täna saame Welchi käest oma portsjonid ja läheme siis laiali, osa siiasamasse saali, teised kööki, kogunevad ümber vana puupliidi, kus põlevad viimased kardinad, et sooja saada. Pärast selliseid päevi nagu täna ja tüdrukuid nagu Mona, eemaldume üksteisest ja mõtiskleme, kes on järgmine.

Mina olen trepi juures, toetun vastu käsipuud. Me kolm olime täna viimased, kes toidu kätte said, ja alles polnud õieti midagi head: ainult leivanukid, mõlemad hallitusest ligased. Kui see oli kõik, millega ma tagasi tulin, näis, et Byatt on valmis nutma puhkema – pärast seda, kui Reese apelsini ausalt endale võitis, polnud me kumbki lõunaks midagi saanud –, aga õnneks andis paadirühma Carson mulle aegunud supi. Ootame, et konserviavaja meieni jõuaks ja me süüa saaksime, ning selle ajani lamab Reese põrandal ja üritab tukkuda, Byatt aga vaatab üles sinnapoole, kus paistab uks, mis tõkestab tee kolmanda korruse põetusruumidesse.

Kui maja ehitati, asusid siin teenijate kambrid. Kitsa koridori kaudu saab kuude tuppa, üleval on katuseterrass ning all läbi kahe korruse kõrguv peasaal. Siia pääseb ainult teise poolkorruse trepi kaudu ning ruumid on madala viltuse lukustatud ukse taga.

Mulle ei meeldi sinnapoole vaadata, ei meeldi mõelda kõige haigematele silma alt ära viidud tüdrukutele, ei meeldi teadmine, et seal pole kõigi jaoks ruumi. Ja mulle ei meeldi see, et seal üleval käivad kõik uksed lukku väljastpoolt. Et tahtmise korral saab seal kedagi kinni hoida.

Selle asemel vahin ma teisel pool peasaali asuva söökla klaasseinte poole. Pikad tühjad lauad on tulehakatuseks pilbasteks lõhutud, söögiriistad ookeani loobitud, et noad meile kätte ei satuks. Vanasti oli see mu lemmikruum. Mitte küll esimesel päeval, kui mul polnud kuskile istuda, aga kõigil teistel pärast seda, kui tulin hommikust sööma ja nägin, et Byatt hoiab mulle kohta. Ta istus meie esimesel aastal üksi ning talle meeldis hommikuti vara tõusta ja hoovis ringi jalutada. Sain temaga sööklas kokku ja tal oli mulle röstsai juba valmis pannud. Enne Raxterit sõin seda võiga, aga Byatt näitas, et moosiga on veel parem.

Cat tabab saali teises otsas mu pilgu ja tõstab konserviavaja. Tõukan end käsipuust eemale ja suundun tema poole, loovin mööda tüdrukute nelikust, kes on end ruudukujuliselt põrandale sättinud, pead üksteise kõhule toetatud, ja üritavad üksteist naerma ajada.

«Nägin, et rääkisid Carsonile augu pähe,» lausub Cat, kui talle lähenen. Mustad juuksed, nii sirged, ilusad ja tumedad, erinevalt ta silmadest. Talle on Mürk iseäranis halvasti mõjunud. Nädalaid põetuskorrusel, käed kinni seotud, et ta ei saaks oma nahka kratsida, kui see villidest kobrutas. Tal on endiselt armid, valged rõugetähnid kogu kehal, ning villid, mis iga puhangu ajal uuesti tärkavad ja veritsevad.

Pööran pilgu ta kaelale tekkinud uuelt villilt kõrvale ja naeratan.

«See käis kergelt.» Ta ulatab mulle konserviavaja ning ma pistan selle vöö vahele, särgi alla, et keegi ei saaks seda tagasiteel trepi juurde pihta panna. «Teil kõik hästi? Küllalt soe?» Catil on ainult sõbranna Lindsay jaki eemaldatav fliisvooder. Neil kahel ei vedanud viimasel riietejagamisel üldse ning kellelgi ei õnnestu siin kuigi kaua tekki säilitada, kui sellel just kogu aeg silma peal ei hoia.

«Pole viga,» vastab Cat. «Aitäh küsimast! Ja kuule, vaadake selle supiga, et purgikaas kummis ei oleks. Meil on botulismitagi muret küllaga.»

«Ütlen edasi.»

Cat ongi selline, omamoodi heatahtlik. Ta on meie klassist ja ta ema on mereväes nagu minu isagi. Raxter ja Camp Nash on siin kandis miilide raadiuses ainsad asustatud kohad, ja aastate jooksul on nende eluolu omavahel nii läbi põimunud, et Raxter pakub mereväelaste tütardele õppekohti. See on ainus põhjus, miks ma siin olen. Ainus põhjus, miks Cat siin on. Sõitsime iga veerandi lõpus bussiga lennujaama, tema teel San Diego baasi, mina Norfolki omasse. Ta ei hoidnud mulle kordagi kohta, aga kui end tema kõrvale sättisin, siis ta naeratas ja laskis mul oma õla najal magama jääda.

Hakkan parajasti jälle Byatti kõrvale istuma, kui eesukse juurest, kuhu Landry tüdrukud on kogunenud, kostab lärmi. Meid kõiki saab jagada võib-olla üheteistkümneks või kaheteistkümneks rühmaks – osa suuremad, osa väiksemad – ja kõige suurem neist koondub Landry ümber, kes on minust kaks klassi eespool ning pärit vanast Bostoni perekonnast, veel vanemast kui Byatti oma. Me pole talle kunagi eriti meeldinud, juba sellest ajast saadik, kui ta nurises, et saarel pole poisse, mispeale Reese teda maailma kõige ükskõiksemal pilgul seiras ja märkis: «Aga see-eest terve hulk tüdrukuid.»

Selle peale jõnksatas miski mul rinnus, miski, mida tunnen veel praegugi öösiti, kui Reese’i pats lakke värelevat kuma heidab. Mingi püüdlus. Mingi soov.

Aga ta on liiga kauge. Ta on alati olnud liiga kauge.

Keegi kiljatab ja me vaatame, kuidas rühm sagib ja ringiks koondub, koguneb tihkelt ümber põrandal lebava kogu. Kummardun, püüan näha, mis toimub. Läikivad pruunid juuksed, habras nurgeline kehaehitus.

«See on vist Emmy,» ütlen ma. «Tal on esimene kord.»

Emmy käis kuuendas klassis, kui Mürk võimust võttis, ning teised ta klassikaaslased on ükshaaval ülepeakaela puberteediikka jõudnud, esimesed haigushood kärarikkad ja plahvatuslikud nagu ilutulestik. Nüüd on lõpuks tema kord.

Kuulame, kuidas ta niutsub, keha värisemas ja tõmblemas. Mõtlen, mille ta saab, kui üldse midagi. Lõpused nagu Monal, villid nagu Catil, võib-olla luud nagu Byattil või käe nagu Reese’il, aga vahel ei annagi Mürk midagi – ainult võtab ja võtab. Jätab su kurnatuks ja närvuks.

Lõpuks saabub vaikus ning Emmy ümber kogunenud rühm hakkab hajuma. Emmyl ei paista esimese haigushoo kohta eriti midagi viga olevat. Ta tuigub, kui end jalule ajab, ja isegi siitmaalt on näha, kuidas ta kaelaveenid tumedatena esile tungivad nagu sinikad.

Kostab kõrvulukustav aplaus, kui Emmy oma teksased tolmust puhtaks klopib. Julia, üks paadirühma tüdrukutest, rebib oma kopitanud kukli küljest tüki ja viskab Emmyle. Keegi jätab tüdrukule täna õhtul padja alla kingituse. Võib-olla paari juukseklambreid või mõnest veel alles jäänud ajakirjast rebitud lehekülje.

Landry kallistab tüdrukut ning Emmy särab, uhkust täis, et nii hästi hakkama sai. Arvan, et juhtunu jõuab talle pärale hiljem, siis, kui adrenaliin on lahtunud, kui Landryt pole nägemas. Juhtunu tegelik valu. Muutus.

«Ma olen ikka veel nördinud,» ütlen ma. «Mulle ei kinkinud esimese korra puhul keegi midagi.»

Byatt naerab, ta käed liiguvad kärmelt supipurki avades ja ulatab mulle siis kaane. «Võta. Minu kingitus sulle.»

Lakun kaanelt kihi köögiviljamöksi ega tee teravast happelisusest välja. Byatt rüüpab purgist sõõmu. Kui ta on kolmandiku ära joonud, ulatab ta purgi mulle. Reese on alati viimane. Muudmoodi teda sööma ei saa.

«Mis sa arvad, millal nad uue paadirühma nimekirja avaldavad?» küsib Byatt valjusti. Ta küsib seda minult, aga teeb seda Reese’i pärast – Reese’i pärast, kes on peaaegu algusest peale paadirühma sihtinud.

Tema ema läks ära enne seda, kui mina Raxterile tulin, aga ma tundsin ta isa, härra Harkerit. Härra Harker oli metsavaht, kojamees ja töömees ühes isikus ning elas kooli territooriumilt väljaspool, rannaribal seisvas majas. Või siis elas seal kuni Mürgi ja karantiinini ning siis saatis merevägi ta meie juurde elama. Enam ta siin ei ela. Kui Mürk talle mõjuma hakkas, läks ta ära metsa ning Reese on sellest ajast saadik üritanud talle järele minna.

Ainus viis selleks on pääseda paadirühma. Ainus viis, kuidas taraväravast välja pääseda. Harilikult kuuluvad sinna kolm kindlat tüdrukut, kuni üks neist sureb, aga mõne päeva eest ütles kolmas tüdruk – Taylor –, et see on tema viimane retk ja rohkem ta välja ei lähe. Ta on siin üks vanimatest ning alati abivalmis, rahustab alati kõik maha ja hoiab kõigi meeleolu üleval. Me ei saagi aru, mis täpselt teda lõpetama ajendas.

Ringleb kuulujutt, et see on kuidagi seotud tema sõbranna Maryga, kes möödunud suvel metsikuks muutus. Ühel päeval oli Mary siin, ja siis korraga läinud – tema kehasse oli jäänud ainult Mürk, tema silmis polnud enam sära. Taylor oli tol päeval temaga, pidi ta jõuga maha suruma ja talle kuuli pähe kihutama. Kõik arvavad, et sellepärast ta paadirühmast ära tuligi, aga kui Lindsay eile selle kohta küsis, lajatas Taylor talle tagantkätt kõrvakiilu ja rohkem pole keegi seda jutuks võtnud.

See aga ei takista meid pead murdmast. Taylor ütleb, et temaga on kõik korras, et kõik on normaalne, aga paadirühmast lahkumises pole midagi normaalset. Eriti tema puhul. Welch ja direktriss peavad varsti avaldama uue nime, kellegi, kes Taylori asemele asub.

«Võib-olla homme,» vastan. «Ma võin küsida.»

Reese avab silmad, tõuseb istukile. Ta hõbedased sõrmed nõksatavad. «Pole vaja. Ajad Welchi ainult vihale.»

«Hästi,» sõnan ma. «Aga ära muretse. Sa saad selle koha.»

«Eks me näe,» viskab Reese vastu. Need pole kõige ilusamad asjad, mida me teineteisele öelnud oleme, aga peaaegu.

***

Sel õhtul lõpetab Byatt mu silmaõmbluse ja pärastpoole ei tule mul und. Vahin Reese’i voodipõhja enda kohal, kuhu Byatt on kordi ja kordi oma nimetähti uuristanud. BW. BW. BW. Ta teeb seda igal pool. Voodile, oma lauale kõigis tundides, mis meil olnud on, veeäärses metsasalus puudele. Märgib Raxteri enda omaks ja vahel ma mõtlen, et kui ta paluks, laseksin tal seda ka minuga teha.

Täielik hääletus, aina kestab ja kestab, kuni kesköö paiku lõhestavad seda kaks püssilasku. Tõmbun pinevile ja ootan, aga kulub vaid hetk, enne kui laskerühma hõiked alla kajavad: «Õhk puhas!»

Reese norskab mu kohal ülemisel naril. Meie Byattiga jagame alumist, nii teineteise ligi litsutud, et kuulen, kuidas ta und nähes hambaid kiristab. Küte lakkas töötamast juba mõnda aega tagasi ja me magame nii lähestikku, kui saame, jakid ja kõik muu seljas. Võin käe taskusse sirutada ja puudutada seal lebavat kuuli, selle siledat kesta.

Kuulsime sellest varsti pärast seda, kui Welch viis sisse esimesed laskerühma vahikorrad. Esimesed tüdrukud nägid katuselt midagi. Nad ei jõudnud kokkuleppele, mida nimelt – üks tüdruk ütles, et see oli ähmane ja läikiv, liikus peaaegu nagu aeglasel ja mõõdetud sammul kõndiv inimene, teine aga väitis, et see oli inimese kohta liiga suur –, aga see ehmatas neid sedavõrd, et kõik laskerühma tüdrukud koguti teisele korrusele kõige väiksemasse tuppa ja õpetati, kuidas kuuli katki teha. Kuidas eirata seda võbinat sisikonnas ja kuidas püssirohi nagu mürk alla neelata, juhuks kui tekib vajadus surra.

Mõnel ööl jään mõtlema, mis see võis olla, mida nad nägid, ja kuuli peos hoides tunnen end veidi paremini, tean, et olen kaitstud selle eest, mida iganes nad nägid ja mida iganes nad kardavad. Aga täna öösel näen ma vaid Monat – Monat, kes hoidis püssi käes, Monat, kel oli niisugune nägu peas, nagu tahaks selle endale pähe suunata.

Enne Raxterit polnud ma kordagi relva käes hoidnud. Üks meil kodus vahel oli – mu isa mereväelase püstol, kui ta kodus oli –, aga isa hoidis seda luku taga. Byatt polnud oma silmaga ühtki näinud.

«Ma olen Bostonist,» ütles ta, kui me Reese’iga naersime. «Meil seal pole neid nii nagu teil siin põhja pool.»

Mäletan seda, sest ta ei maininud kodu peaaegu kunagi. Ei poetanud seda jutuajamistesse nii, nagu mina end Norfolkiga tegemast avastasin. Ma ei usu, et ta oleks kordagi kodu järele igatsenud. Mobiiltelefonid polnud Raxteris lubatud, nii et kui tahtsid koju helistada, pidid võtma järjekorda, et kasutada direktrissi pärastlõunase puhketunni ajal tema kabinetis olevat lauatelefoni. Byattit ei näinud ma seal kunagi. Mitte kordagi.

Keeran end külili, et teda vaadata, kui ta välja sirutanuna mu kõrval lebab ja juba tukub. Mina oleksin küll kodu järele igatsenud, kui oleksin pärit sellisest perest nagu tema, puha siniverelised ja rikkad. Aga see meid eristabki. Byatt pole kunagi tahtnud midagi, mida tal pole.

«Lõpeta mu vahtimine,» uriseb ta ja tonksab mind ribidesse.

«Vabandust.»

«Igavene veidrik.» Aga ta haagib oma väikese sõrme minu omaga ja suigatab taas.

Ilmselt jään ma pärast seda magama, sest vahepeal pole midagi, ning siis pilgutan ma silmi, kostab põrandalaudade kriuksatus ja Byatt pole enam minu kõrval voodis. Ta on ukselävel, suleb enda järel ukse, kui tuppa astub.

Me ei tohi öösiti oma tubadest lahkuda, isegi mitte selleks, et koridori lõppu vetsu minna. Pimedus on liiga tihke, Welchi komandanditund liiga range. Ajan end küünarnuki najale, aga olen üleni varjudes ja ilmselt ei näe ta mind. Ta jääb voodi jalutsis seisma ja ronib siis redelist üles Reese’i juurde.

Üks neist ohkab, siis kostab sahistamist, kui nad end paika sätivad, ning siis ripub Reese’i kollakasvalge pats nari teiselt korruselt alla ja kiigub kergelt mu kohal. See heljub nagu sulg, katab lae tuhmide valgusmustritega.

«Hetty magab?» küsib ta. Ma ei tea, miks, aga ma aeglustan hingamist, olemaks kindel, et nad ei tea, et neid kuulen.

«Jah.»

«Milles asi?»

«Ei milleski,» vastab Byatt.

«Sa käisid väljas.»

«Jah.»

Haavumus rõhub mind sisimas. Miks ta mind kaasa ei võtnud? Ja miks on Reese see, kes sellest kuuleb? Byatt ei tohiks leida Reese’is asju, mida ta minus ei leia.

Üks neist liigutab end, ilmselt Byatt, kes poeb Reese’i ligi. Ta armastab lähestikku magada, see Byatt. Ärkan alati nii, et tema sõrmed on mu teksaste taskutesse haakunud.

«Kus sa käisid?» sosistab Reese.

«Jalutamas.» Aga ma tunnen vale kõla järgi ära. Võimatu, et ta riskis väljahiilimisega vaid selleks, et jalgu sirutada. Seda saame igal hommikul niigi küllalt teha. Ei, tema häälde on maetud saladus ja harilikult jagab ta neid minuga. Mis siis nüüd teisiti on?

Reese ei vasta ning Byatt jätkab. «Jäin tagasiteel Welchile vahele.»

«Pagan.»

«Pole hullu. Olin ainult allkorrusel saalis.»

«Mida sa ütlesid?»

«Ütlesin talle, et ma käisin ainult veepudelit toomas, peavalu vastu.»

Reese’i hõbedane käsi tõmbab patsi mu vaateväljast eemale. Kujutlen ta silmade looritatud helki, ta tugevat lõuahoiakut. Muidugi, võib-olla on ta pimeduses leebema olekuga. Võib-olla avaneb ta täielikult, kui arvab, et teda ei nähta.

Kohtusin temaga esimest korda sel päeval, kui Raxterile jõudsin. Olin kolmteist, aga mitte nagu päris kolmteist, mitte kolmteist, kellel on rinnad, puusad ja hambuline naeratus. Olin Byattiga praamisõidul mandrilt saarele juba tuttavaks saanud ja see käis kähku ja lihtsalt. Ma teadsin, kes tema on ja kes mina olema peaksin, ning ta sobitus mu sees täpselt kõigisse neisse paikadesse, mida ma ise täita ei suutnud. Reese oli teistsugune.

Ta istus peasaalis trepil, koolivorm liiga suur, põlvikud pahkluude juures lonti vajunud. Ma ei tea, kas teised kartsid teda juba siis või oli asi milleski muus, võib-olla tähendas see, et ta oli metsavahi tütar, teistele midagi muud kui mulle, aga meie klassi ülejäänud tüdrukud olid kamina juures kobaras, temast nii kaugel kui vähegi võimalik.

Me Byattiga möödusime temast teel teiste juurde ja viis, kuidas Reese mind tookord vaatas, juba siis vihane, juba siis lõkendamas – mäletan seda paremini kui midagi muud.

Mõnda aega polnud meie kolme vahel üldse midagi. Ainult tunnid, peanoogutus siin-seal koridoris, teel duširuumi. Siis vajasime Byattiga kedagi oma prantsuse keele rühmatöö juurde kolmandaks ning Reese oli klassi parim – oli mõni kontrolltöö varem Byattist ette rebinud –, nii et me valisime tema.

Rohkem polnud vajagi. Reese istus meie kõrval söögilauas ja aktustel, ning kui mulle meenus, mismoodi ta mind tol esimesel päeval vaatas, kui ma märkasin, mismoodi mul kõhus krampi kisub, kui ta mu nime lausub, ei olnud sel tähtsust. Pole siiamaani. Täpselt nii lähedane saangi ma temaga olla, mitte rohkem – ülemine narikorrus, ta hääl pimeduses vaikne, kui ta kellegi teisega räägib.

«Kas sa arvad,» küsib ta mõne aja pärast, «et asjad lähevad hullemaks?»

Ma peaaegu kuulen, kuidas Byatt õlgu kehitab. «Ilmselt.»

«Ilmselt?»

«Tähendab, ma ei tea,» vastab Byatt. «Muidugi. Aga mitte kõigi jaoks.» Viiv vaikust ja siis jälle tema hääl, nii tasane, et pean kõrvu kikitama, et seda tabada. «Kuule, kui sa midagi tead…»

Kuulen Reese’i saabaste kriuksatust, kui ta end ringi keerab. «Kobi alla,» ütleb ta. «Sinuga on siin liiga kitsas.»

Mõtlen vahel, kas ta oli enne ema lahkumist teistsugune. Kas temaga oli kergem ühist keelt leida. Aga ma ei kujuta teda sellisena ette.

Liigutan end, kui Byatt meie asemele poeb, aga teesklen, et ei ärka, pööran end üksnes seljaga tema poole. Mul on tunne, et ta silmitseb mind hetkeks, aga üsna varsti jääb ta magama. Järgin tema eeskuju alles siis, kui taevaserv hahetama hakkab.